TIIBETI MASTIF (DO KHYI)

Tiibeti mastif on erakordselt põneva saatusega keeruline tõug. Tema aretus Euroopas algas alles 80 aastat tagasi ning Eestis sündis esimene pesakond 1996. aastal kennelis Ferus Lucis. Enne seda oli nende koerte põhiline leviala Tiibet, Bhutan, Nepal, Sikkim, India, Mongoolia, Hiina. Tiibeti mastif kuulub vaieldamatult loodusliku koeratüübi alla.

Idast pärit ning seal kasvatatud tõud erinevad Euroopas kasvatatud koertest väga suurel määral. Koera iseloom ning tööomadused olid need, mis määrasid tõu. Seetõttu on Tiibeti mastifi nime alla koondunud väga erineva temperamendi, tööomaduste, välimiku, suuruse, värvi ja karvkattega koerad oma algselt levikualalt. Kohalikud eristasid koeri tööomadustele tuginedes ning piirkonna järgi, kust need pärit olid.

AJALUGU

Eri allikate järgi ulatub Himaalaja mäestikus ja selle ümbruses elanud suure valvekoera ajalugu umbes 60 000 aasta taha. Meie päevil läänemaailmas Tiibeti mastifina tuntud koerte eellased tegutsesid karja-, pere- ja kloostrivalvuritena laias piirkonnas, mis ulatus Bhutani Kuningriigi mäestikest kauge Mongoolia steppideni ja tänase India aladelt Hiina keisrikojani.

Tiibeti mastifi DNA võrdlemisel halli hundi, koioti ja teiste kodukoertega on selgunud, et kui halli hundi ja koioti lahknemine toimus miljon aastat tagasi, siis halli hundi ja Tiibeti mastifi lahknemine 58 000 aastat tagasi ning halli hundi ja kodukoera lahknemine 42 000 aastat tagasi. („Origin and phylogenetic analysis of Tibetan Mastiff based on the mitochondrial DNA sequence“ Journal of Genetics and Genomics 2008)

Esimest korda mainiti Tiibeti mastifit kirjanduses 1121 e.m.a, kui Hiina lääneosast pärit Lui provintsi inimesed saatsid Hiina keisrile Wu-Changile Tiibeti koera, keda nimetati ngao’ks. Kirjeldatud koer oli 122 cm kõrge. Arvatakse, et see tõug pärineb Tiibeti hundist, kelle karvastik on peaaegu must ning kes elutses kõnnumaadel, harjunud raskete elutingimuste ning suurte temperatuurikõikumistega. Himaalaja kloostrite lähistelt leitud koopamaalingutes kajastub nende primitiivne välimus ja tõendid selle kohta, et nad olid kasutusel eelkõige valvekoertena.

Tiibeti platoolt Bhutani, Mongooliasse ja Nepali levinud valvekoerad arenesid välja aastatuhandete jooksul ränkade elutingimuste ja loodusliku valiku tulemusena, mida vaid pisut mõjutas inimese käsi. Mõjutustöö näiteks on veel mitte väga ammu Tiibetis kasutusel olnud valvekoera aretusmeetod, mille kohaselt suleti kutsikate pesakond emast lahutatuna koopasse. Koopaava ette veeretati kivi ning igal nädalal lasti sinna kinnipüütud hunt. Hunt tappis mõned kutsikad enne, kui need talle oma elu eest võideldes otsa peale tegid ning seejärel oma saagi lihast, verest ja kontidest toitusid. Viimaks jäi selle aretusviisi järgi koopasse ainult üks kutsikas, kes välja lasti ja „koeraks tehti“.

Esimestest mainimistest alates on seda tõugu ümbritsenud kummalised müüdid ning fantastilised legendid. Aastal 1271 Aasias rännanud Marco Polo on oma reisikirjades kirjeldanud koera, kelle mõjukas välimus ning loomulik vastupidamisvõime jättis rännumehele kustumatu mulje.

Mõningate teooriate järgi on need Buddha õpetuse raevukad valvurid kõigi mastifite ja mäestikukoerte esiisad, kes rändasid Euroopasse Aleksander Suure vallutusretkede käigus. On andmeid Tšingis-Khaani hiigelarmee erilisest koerterügemendist, mis koosnes Mongooliast ja Tiibetist hoolikalt valitud hiiglaslikest valvekoertest. Metallturvisesse rüütatud viirastuslikud sõjakoerad olid kasutusel rünnakul, aga ka tagala kaitsel. Mongoolias tänini kasutusel oleva valemi kohaselt surmab üks bankhar ehk valvekoer kaks hunti. Nepalis tapsid Himaalaja mäestikus töötavad bhote kukur’id mõned aastad tagasi oma karja valvates tiigri.

Koerte välimus vaheldub pikakarvalistest lühikarvalisteni, madalamatest hiiglasteni, kergetest 30–40-kilostest kuni 80-kiloste raskekaallasteni. Värvid varieeruvad suures ulatuses. Teada on mustad, sinised, kuldsed ja valged isendid. Siiski on kõikjal kõnealuste valvekoerte levialadel olnud eriti hinnas musta-ruuge värvikombinatsiooni ja kulmude kohal asuvate ruugete laikudega koerad. Suurem osa koeri kannab kuldseid, punakaid või kreemikaid märgistusi käppadel, rinnal ja koonu ümbruses. Aasias levinud uskumuse järgi on silmade kohal asuvad laigud valvuri „topeltsilmad“, mis valvavad ka siis, kui koer magab. Halbade olendite lähenedes kihutab „topeltsilmadega“ koer kurjad vaimud, inimesed või loomad kartmatult minema. Täpid silmade kohal annavad Tiibeti mastifile ainuomase väljendusrikka ilme.

Valge laik koera rinnal on Mongoolias ja Tiibetis valvuri vapra südame tundemärk. Sellised koerad kaitsevad peremeest ja oma hoolealuseid vankumatult, oma elu hinnaga. Valgete käpaotstega koera peetakse näppajaks ning valge sabaotsaga koera argpüksiks. Üleni valget koera aga hoopis erakordseks õnnetoojaks. Kõigi koerte ühiseks tunnuseks on märk rinnal, suur kohev saba ning rikkalik karvastik tagakäppade ülaosas, moodustades n-ö kohevad püksid. Koera välimus olenes sellest, millisest maakonnast või geograafilisest piirkonnast ta pärines.

Tiibeti geograafilise asendi ning isoleerituse tõttu säilisid Tiibeti mastifi eri liinid pikka aega puutumatuna. Üksikuid isendeid õnnestus importida alles Lääne-India Kompanii vahendusel, samuti korraldati mitu uurimisreisi Tiibetisse. Üks esimesi Tiibeti mastifi isendeid, kes läände rändas, oli 1847. aastal lord Hardingale’i (India asekuninga) poolt kuninganna Victoriale saadetud isane koer. Kui Hiina Tiibeti annekteeris, kadusid paljud algupärased liinid – kas siis massilise hävitamise või aktiivse ekspordi kaudu. Neid viidi Taiwani, Hongkongi ja paljudesse teistesse riikidesse.

Esimene Tiibeti mastifi pesakond sündis Euroopas 1898. aastal Berliini loomaaias. Tiibeti mastifite aretuse algusajaks võiks lugeda aastat 1931, kui Suurbritannias, Mr Eric Bailey kennelis sündis esimene Tiibeti mastifite pesakond.

Tiibeti mastifi aretus Eestis algas 1990. aastate lõpus. Pikka aega ei tuntud tõu vastu suuremat huvi, kuni saabusid siia koerad Euroopast. Nende järglased olid hea välimiku ja suurepärase iseloomuga näitusekoerad, keda võis üha rohkem kohata inimeste keskel. Nii jäi see põnev tõug silma ning algas järjekindel aretustöö ja uute koerte importimine Eestisse.

ISELOOM JA KASUTUS(/TÖÖ-)OMADUSED

Olemuselt on Tiibeti mastif rahulik ning stabiilne kaaslane. Iseloomult intelligentne, vapper ja julge. Koduaias ergas ja valvas, väljaspool territooriumit umbusklik, kuid uudishimulik.

Närvisüsteem: Pingeolukorras valitseb end hästi. Närvisüsteem stabiilne.

Teravus: Ohutunde puhul kaitseb territooriumit kõhkluseta. Väljaspool territooriumit valvab kiivalt pererahvast, nende asju ning kaasavõetud teisi pere lemmikuid. Hoiatab, kuid võib kiiresti rünnata. Käskluste, ülesannete täitmisel, teravus keskmisest madalam.

Kontaktsus: Pereliikmetega kontaktne ja aval, võõrastega rahulik, kuid ettevaatlik, pigem umbusklik.

Teotahe: Suhtub võõrasse ümbrusesse umbusklikult, kuid uudishimulikult. Iseseisev, kuid kaitsev. Ohusituatsiooni üle otsustab kiiresti ja seejärel asub kaitsvale positsioonile. Ilma vastaspoole provokatsioonita ei ründa. Oma territooriumil ohusituatsioonis kõigepealt hoiatab, siis ründab.

Kaitsetahe: Väga kõrge. Kaitseb julgelt ja vapralt territooriumit, pereliikmeid ning kogu karja.

Võitlustahe: Kõrge. Domineeriva loomuse tõttu soovib allutada teisi samasoolisi isendeid.

Kindlus: Ebameeldivas olukorras lähtub eelkõige pereliikmete kaitsevajadusest.

Temperament: Rõõmsameelne ja elav. Kohaneb hästi uute ning tundmatute kohtade ja olukordadega.

Vanad allikad kirjeldavad Tiibeti mastifit eriti metsikute koertena, kes rebisid tükkideks nii võõrad ratsanikud kui ka nende hobused. Pimeduse saabudes ei saanud külaelanikud liikuda, kuna metsikud valvajad kahtlustasid kõike ning ründasid.

Kuigi „tiibetlaste“ surmapõlgavat dominantsust ja isepäist intellekti on lääne aretustöö käigus muudetud, on Tiibeti mastif siiski valvekoer ja selleks peab ta ka jääma.

Tiibeti mastifite jooksuaeg esineb enamasti vaid kord aastas, sügis-talvel; see-eest haugub enamik „tiibetlasi“ õues aasta ringi – öösiti –, et peletada eemale kiskjaid ja kutsumata külalisi. Ta haugub, kui midagi kahtlast läheneb, ja kui ta kellegi oma territooriumile on lasknud, siis ära ta teda sealt ei lase enne, kui keegi oma inimestest tuleb kohale. Ta ei ürita kunagi esimesena rünnata, pigem uriseb hoiatavalt.

Ta on säilitanud põikpäisuse, mis on omane kõikidele Tiibeti tõugudele. Temaga koos võib elada, kuid teda ei saa „valitseda“. Ta tegutseb vastavalt instinktidele.
Tiibeti mastif on tõestatult väga edukalt treenitav koer, samas on ta raskesti treenitav koer. Nendega tõelise kontakti saavutamine nõuab palju pühendumist, telepaatiat ja täielikku vastastikust usaldust. Äärmiselt hästi kohaneb ta muudatustega, olles oma territooriumi äraostmatu valvur, näitustel aga tasakaalukas ja vaoshoitud sotsiaalne koer. Puudub hüsteeriline käitumine – kui situatsioon on koerale võõras, siis ta on ettevaatlik, aga uudishimulik, kontrollides talle võõrast kohta või situatsiooni millimeetri haaval ettevaatlikult nuuskides. Leidmata midagi ohtlikku või kahtlast, tunnistab ta situatsiooni ohutuks ja asub kohe valvama. Tiibeti mastifi territooriumi piiramine on väga raske ja nõuab kapitaalset ehitustööd ning sageli ka suuri investeeringuid. Nende vabadusiha on imetlusväärne. Ta läheb üle kõrgete tarade, ta kaevab ennast läbi pinnase, ta närib läbi puidu. Samas püsib Tiibeti mastif peremehele truu – kui nende omavaheline side on ideaalne ja pidamistingimusteks on leitud ideaalne variant, mille koer on omaks võtnud. Kui kontakt perega on hea, saabub ta alati koju tagasi.

Huvitav on ka tema jutukas urin, mida inimesed sageli peavad ähvarduseks, tegelikult ta aga vestleb sinuga või kutsub sügava uratusega mängima. Sinna lisandub ka tavaliselt vaimustav kehakeel. Tiibeti mastif on täieõiguslik karja liige ja ta tahab olla kogu aja pererahva keskel või sellises paigas, et saaks kontrollida kogu situatsiooni. Siis on ta väga rahulik ja võib tunde magada rahulikult. Kui ta ei saa olla pere keskel, vaid peab valvama eemal ja kohtutakse vaid söögiaegadel, siis kasvab temast probleemne koer. Pidev kontakt perega (ehk karjaga) ja pere tavade järgimine on Tiibeti mastifi pidamisel väga oluline. Nii hingelt kui ka kehaliselt areneb ta väga aeglaselt. Nii et selle koera pidaja peab varuma kannatust, enne kui soovitud käitumismall on omandatud. Omadus aga, mida mitte millegagi välja ei kasvata, on vallatud mänguhood, mis võivad peale tulla ka kõige väärikamatele „vanahärradele“ ja „-prouadele“.

Tiibeti mastif ei sobi enamikule inimestele esimeseks koeraks, ja mitte mingil juhul ei sobi ta pidamiseks korteris või liiga väikesel territooriumil. „Tiibetlast“ soetades tuleks sügavalt järele mõelda, kas on aega, oskusi ja tahtmist nii keeruka persooniga tegeleda. Tiibeti mastif kaitseb ja valvab oma peret elu hinnaga, kuid ta pole selline perekoer, nagu on näiteks kuldne retriiver või labrador, keda on kerge pidada ja koolitada. Tiibeti mastif ei ole perekoer selle sõna tavalises mõistes! Ta on sääraste iseloomuomadustega, millega omanik peab leppima ning mida ei ole võimalik õpetuse ja kasvatusega muuta. Kui inimene ei ole valmis seda taluma, oleks mõistlik valida mõni teine, alluvam tõug.

VÄLIMIK

Tiibeti mastif on võimas, raskepärane, tugeva luustikuga koer. Tema olemus on muljet avaldav, ta on suursuguse ja tõsise ilmega. Tiibeti mastif on kombinatsioon majesteetlikust jõust, robustsusest ja vastupidavusest – sobiv tööks välitingimustes igasuguse ilmaga. Tihe aluskarv ning pikk pealiskarv aitavad hästi taluda kiireid ilmastikumuutusi.

Tiibeti mastifi puhul eristuvad väga selgelt isase ja emase koera tunnused. Isased koerad on tunduvalt massiivsemad kui emased.

Tiibeti mastifi pea on tõu üks iseloomulikumaid tunnuseid. Pea on lai ja massiivne, tagades majesteetlikku ilme; kolju suur, hästi kergelt ümardunud, tugeva ja silmatorkava kuklakühmuga. Isase koera pea on tunduvalt laiem, raskem ja massiivsem.

Koera ilme on oluline osa Tiibeti mastifi tõulisusest. Ilme peab olema idamaine, tiibetlik. Silmad keskmise suurusega ja pruunid vastavalt karvastiku toonile, mida tumedamad, seda parem. Silmad asetsevad teineteisest kaugel, on ovaalsed ja veidi viltused. Koon mõõduka laiusega, hästi täidlane ja sügav, koonu esiosa kantis. Ninapeegel lai, vastavalt karva värvusele võimalikult tume, hästi avatud sõõrmetega. Mokad hästi arenenud ja alalõuga katvad. Tugevad lõualuud perfektse, korrapärase käärhambumusega, oluline on hammaste tihe paigutus. Lubatud on ka otsehambumus. Kõrvad keskmise suurusega, kolmnurgakujulised, rippuvad, asetsevad silmade ja lauba vahelisel kõrgusel, ettepoole suunatud ja tihedalt külgedele liibuvad; tähelepanu korral kerkivad kõrgemale. Kõrvalehed on ümara servaga ja pehme, lühikese karvaga. Kael tugev, hästi lihaseline, kaardunud, ilma liiga märgatava lõualotita. Kaetud tiheda ja koheva lakaga, mis emastel ei ole eriti väljendunud.

Kere tugev, selg sirge ja lihaseline, laudjas lai ja pigem tasane. Tugev ja sirge seljajoon. Kõhujoon on kergelt ülespoole tõusev. Rindkere sügav, mõõduka laiusega, hästi kaardunud roietega, nii et rinnakorv on südamekujuline. Rind ulatub sügavuselt küünarnukkideni. Sügav rind tagab vastupidavuse ning sügava hingamise, mis on säilinud esivanematelt, kuna mäestikuõhk on hõre ja raske hingata.

Saba keskmise pikkusega. Kõrge asetusega seljajoone kõrgusel, erutunud koeral ja liikumisel kaardub saba lõdva rõngana kõrgele selja kohale; rikkaliku karvkattega.

Esijäsemed sirged, heade nurkadega, igast küljest kaetud tiheda karvaga. Õlad hea asetusega, lihaselised. Küünarnukid sirged, mitte sisse- ega väljapoole pööratud. Esijalad sirged ja tugevaluulised. Kämblad tugevad ja veidi kaldus.

Tagajäsemed jõulised, lihaselised ja heade nurkadega. Tagant vaadates on tagajalgade seis paralleelne. Reied üsna pikad, tugevad, hästi võimsate, kuid mitte punnis lihastega. Põlved heade nurkadega. Kannad tugevad ja madala asetusega.

Käpad üsna suured, tugevad, ümarad ja kompaktsed, kumerate varvaste vahelt karvased. Liikumine jõuline, samas alati kerge ning elastne, hea sirutuse ja tõukega. Kiiruse kasvades kaldub liikuma sama jäljerida järgides. Aeglast sammu astudes näib liikumine hästi kaalutlev. On võimeline vastupidavalt ja nõtkelt liikuma erisugustel maastikel.

Karva struktuur on oluliselt tähtsam selle rohkusest. Karv on karm, tihe, kattekarv ei ole liiga pikk. Aluskarv muutub külmal aastaajal tihedaks ja villaseks ning soojadel kuudel üsna hõredaks. Isastel on tähelepanuväärselt rikkalikum karvkate kui emastel. Karv on peen, kuid tugev, sirge ja puhvis. Karv ei tohi olla mingil juhul siidine, kiharduv ega laineline. Kael ja turi on kaetud rikkalikuma karvaga, mis annab lakataolise üldmulje. Saba on kohev ja hästi narmastatud, tagajalgade tagapooled on rikkalike narmaspükstega.

Värvus: Puhas must ruugete piirdemärkidega või ilma; sinine ruugete piirdemärkidega või ilma; kuldne, liivakarva toonist kuni sügavpunaseni.

Turja kõrgus isastel koertel 66 cm ja emastel 61 cm.

Kuna Tiibeti mastif on arenenud väga pika aja jooksul ja suurel territooriumil, võib esineda väga erinevaid tüüpe. Keeruline on eelistada ühte tüüpi teisele või pidada üht tüüpi teisest tüübist tõulisemaks. Eestis puudub Tiibeti mastifi aretuskontroll, seetõttu peame koerte tõulisuse hindamisel toetuma näitusehinnetele.

Näitusekohtunike hindamiskriteeriumiks peaks olema põhimõte, kui hästi vastab koer oma tüübile, mitte konkreetse tüübi eelistamine. Siiski võib üha enam näitusel kohata olukordi, kus kohtunik eelistab just kindalt tüüpi koeri ning on leebe vigade suhtes, mida ta teist tüüpi koeral peab oluliseks.

Tiibeti mastif (Do-khyi) tõustandard – EKL

ARETUS

Aretuses tuleb säilitada tõu algupärane, väärikas ja stabiilne iseloom. Aretuses tuleb tähelepanu pöörata tõu ajaloolisele ülesandele ning koera iidsete omaduste säilitamisele. Säilitada tuleks kindlasti Tiibeti mastifi kõuetaoline kõmisev hääl, mille abil ta hoiatab ohu puhul. Samas ei tohi unustada tervise suurt tähtsust välitingimustes töötava tõu puhul.

Koerte aretamisel tuleb arvestada tõustandardis toodud välimiku ideaalsust, psüühilisi omadusi, tervist ja normaalset poegimisvõimet. Tiibeti mastif on läbi pika ajaloo olnud kogu aeg valve- ja kaitsekoer, territooriumivalvur. Sellisena peab säilima tõug ka tänapäeval. Tugev, terve ja iga ilmastikuga õues valvav koer on Eestis kõrgelt hinnatud, seda näitab ka pidev registreeritud koerte arvu kasv.

Viimastel aastatel on tekkimas lahknevus näituse- ja töökoerte osas. Esimesed on leebed, sõbraliku loomuga, kuid ei pruugi olla head territooriumivalvurid. Teine ehk siis töökoerte suund on andnud väga heade tööomadustega koerad, kes on võõraste suhtes umbusklikud ning sallimatud. Me ei soovi nende kahe liini lahknemist. Tiibeti mastif ei saa olla „pere- ega ilukoer“ ega täiesti sotsialiseerimata puuriloom. Need on kaks vastandlikku äärmust, mis kokku ei sobi. Oluline on säilitada koera iidsed tööomadused, kuid koolituse ning sotsialiseerimise kaudu teha temast täisväärtuslik ühiskonna liige.

Tiibeti mastifi uued aretusreeglid 01.01.2012-01-01-2017

TERVIS

Tiibeti mastif on loodulikult aastatuhandete jooksul kujunenud tõug. Selle aretuse aluseks ei ole erinevate tõugude eesmärgipärane ristamine, nagu paljude teiste puhul. Oma tavapärases keskkonnas – õues ja aias – elades on koertel hea tervis ning tugev vastupanuvõime. Ta talub hästi külma ilma, need koerad naudivad talve, mille puhuks kasvatavad paksu topeltkasuka. Siiski tuleb jälgida, et koer ei oleks pidevalt niiskes keskkonnas (viimastel aastatel on üpris tavapärased pikad vihmaperioodid), sellisel puhul tuleb koer tuppa võtta ning korralikult lasta kasukal ära kuivada. Niiske, vettinud kasukas kaotab oma soojapidavuse ning on paljude muude tervisehädade ja nahahaiguste põhjuseks.

Korterisse see tõug ei sobi – tal puudub võimalus vabalt ringi joosta ning värskes õhus viibida. Isegi mitmetunnine jalutuskäik ei kompenseeri koera vajadust õues pidevalt liikuda ning oma põhitööga tegeleda. Samuti ei doseeri jalutuskäigud liikumisvajadust õigesti – pikk koormus vaheldub veel pikemate passiivsusperioodidega. Õigelt doseeritud ning koera enda poolt vabalt valitud liikumisvajadus tagab hea lihaste arengu, kopsumahu ning toitumisvajaduse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tiibeti mastif on hea tervise ja tugeva vastupanuvõimega koer. Nagu kõikide tõugude puhul, on ka neil soodumus teatud haiguste tekkeks.

Tõukirjeldus on võetud lehelt www.mastifid.ee